Kajalood | Vikerraadio | Err

"Luuletamine on raske, see on füüsiline, see on isiklik, nii palju tundeid tuleb sellega kaasa," pihib luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija Kätlin Kaldmaa, kes on lõpetamas oma järgmist proosateost ja kelle uue luulekogu materjal n-ö allalaadimist ootab. "Teemad on nii lahedad," ütleb ta.

"Me tahtsime kirjutada ülevaate, mis on tänase Eesti aladel muusikas varasematel sajanditel toimunud, kuidas erinevad kultuuriuumid on siin haakunud ja kuidas me oleme eestlastena saanud osaks Euroopa muusikakultuurist," võtab professor Toomas Siitan kokku kümne aasta töö mahuka "Eesti muusikaloo" esimese osa kallal.

Mitmetesse keeltesse tõlgitud dokumentaalsel põhjal raamatute, dokfilmide, samuti kunstiprojektidega rahvusvaheliselt tuntuks saanud Imbi Paju ütleb, et eestlased võiksid oma ajaloo suurkujusid ja seda, mis meil kõik hästi on, palju rohkem väärtustada.

"Tallinna vanalinnas, nii nagu see meie päevini on säilinud, on niisugune vägi sees, et kui sa oled seda väge tundma õppinud, siis sa ei tahagi sellest enam lahti saada. See vägi võtab sind enda sisse," tunnistab vanalinna väest sisse võetud ja sellele nii palju tagasi andnud Tiina Mägi.

Septembris jõudis Eesti tuntuim polaaruurija Timo Palo tagasi Põhja-Jäämerelt, seekord prantslaste triivivast polaarjaamast, teaduslaborist Tara Polar Station.

"Taim on elusolend ja tema keemiline koostis muutub kogu aeg," ütleb ravimtaimede ja farmaatsia ajaloo kohta ligi viiskümmend raamatut kirjutanud õppejõud ja teadlane Ain Raal, kui võrdleb taimi lakkamatult huugava biokeemia tehasega.

Kuidas läheb neil perefirmadel, kes kolmkümmend ja enam aastat tagasi ennast säästmata alustasid ja mille järgmine põlvkond nüüd üle võtab? Kas noored tahavad end alustajate kombel ribadeks töötada?

Kolmkümmend aastat Tallinna Linnateatrit direktorina juhtinud Raivo Põldmaa võtab napi viie minutiga kokku nelikümmend aastat kestnud ja rohkete tagasilöökidega teatrimaja-ehituse loo ning ütleb: "Oli, mis oli, see jääb seljataha. Kui nüüd trupp Laial tänaval hoo üles võtab, siis on linnateater jälle teistele konkurent."

"Ma otsin uusi väljakutseid ega anna kergesti alla," ütleb enda kohta ITK onkoloogiakeskuse juht dr. Elen Vettus.

Kui Arno Sillat aktiivse motospordiga lõpparve tegi, omast huvist Ellamaa vana elektrijaama taastas ja seal 2018. aastal, just oma sünnipäeval, Eesti mootorispordimuuseumi avas, siis oli kohal ka rahvusvahelise autospordi liidu juht Jean Todt. Tänavu septembris pani Arno Sillat muuseumi kinni.

"Mulle on sõna ja sõnastamine alati väga meeldinud, nagu ka lugude jutustamine, olgu teatri- või kujutavas kunstis," ütleb lavastaja ja dramaturg Johan Elm, kui pärast tema kõige värskema lavastuse "Hingelind" esietendust stuudios kokku saime.

Saatesarja 10. hooaja avab traumaterapeut Maire Riis.

Igapäevatöö kõrvalt Viljandi vabadussamba taastamist eest vedanud ja kõigi vabadusristi kavaleride elulugude väljaselgitamiseks rohkem kui 25 aasta vältel sadu ja sadu inimesi küsitlenud Jaak Pihlak toonitab, et muuseum on mälu-, mitte tingel-tangel-asutus.

"Ma väga armastan oma eriala," tunnistab näitleja Katariina Unt, keda on viimastel aastatel laval harva näha olnud, kuid keda me just nüüd oleme Elmo Nüganeni uues lavastuses Vene teatris näha saanud.

"Rahvapärimus on kui emapuu eestluse identiteedis," ütleb kultuuriloolane ja folklooriuurija Marju Kõivupuu, ja lisab: "meie suhtumises pärimusse, ka murdekeelde on veel palju veneaegset taaka."

Uuema põlvkonna dramaturg Priit Põldma ütleb, et kui ta kirjutab mõne teksti, siis midagi sarnast hakkab ta elus juhtuma.

"Kui pärast etendust lavapõrandat pühkida, siis leiab sealt tolmu seest minu hinge." Sellise jäägitu endast andmise ja kirega teeb igat etendust rahvusooper Estonia esitantsija Anna Roberta.

Seekordset saatekülalist peetakse poola kirjanduse suursaadikuks Eestis, kes on poola kirjandusele – nagu ta ise ütleb – kaotanud oma südame. See mees on Hendrik Lindepuu, rohkem kui 80 poola romaani, näidendit, ka luulet tõlkinud mees.

Me kõik tunneme mõnikord, et aeg meie ümber liigub kiiremini kui varem ja et vahemaad kahanevad. Sotsiaalse ja personaalse aja kiirenemine ja aegruumi kokkusurumine nõuab meilt pingutust, mõnelt eneseületust ja seda uurib koos kolleegidega TÜ kommunikatsiooniprofessor Triin Vihalemm.