Järgmine Peatus

Tänase saate külaline on tantsutreener Jane Kensap-Künnapas, kes armastab reisida ning samal ajal külastada kaugetes maades erinevaid tantsutreeninguid. Jane tunnistab, et Eestis pole eriti tihti võimalik panna end õpilase rolli. Seega teeb ta seda välismaal – näiteks tänavu veetis Jane ligi kaks kuud Hispaanias ning loomulikult ei jätnud ta tantsusaali minemata. Samas nendib saatekülaline, et treeninguid leida oli päris keeruline, sest kohalikud suhtusid uutesse huvilistesse ettevaatlikult. Millised olid sealsed treeningualased piirangud ja võimalused, Jane ka selgitab. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Anu Väli jutustab ajast, mil elas mõnda aega New Yorgis, et hoolitseda eaka väliseestlanna Juta eest. Loomulikult tekib esmalt küsimus, miks just Anu New Yorki prouat hooldama sattus – saatekülaline nendib, et oli äsja töölt ära tulnud, veidi sotsiaalhooldust õppinud ning võib-olla väikest viisi keskeakriisis. Nii ta ütleski mehele ja lastele, et läheb määramata ajaks New Yorki. Proua Juta oli küll eakas, kuid üsna kõbus – ometi vajas ta paljudes olmeasjades abi. Nii räägib Anu oma igapäevaelust, sealsetest inimestest, hooldekodude hindadest, libaarvetest, rohkete teenuste ebakvaliteetsusest, New Yorgi Eesti Majast ja palju veel.

Tänase saate külaline Teresa Liivak elab väga omapärast elu: ta reisib oma kaubikuga ringi ning peab rändjuuksuri ametit. Varasemalt on Teresa oma kaubikuga veerenud näiteks mööda Portugali. Selleks talveks on ta end sisse seadnud Tenerifel ja rentinud auto. Elatist teenib naine rändjuuksurina – näiteks sõidab ta laadalt laadale, teeb sõiduki tagumised uksed lahti ning hakkab kliente vastu võtma. Teresa on just meeste juuksur ja see on talle boonuseks, sest mehed on üsna spontaanselt valmis juukseid lõikama. Kui üks klient on juba tulnud, siis on varsti ukse taga järjekord. Sealjuures on Teresa veendumusel, et just niiviisi tajub ta kohalikku elu märksa paremini. Saatekülaline jutustab veel, mis on tema kaubikus hädavajalik, mille peale kulub peamiselt raha, kuidas teha juukselõikustega vahetuskaupa, mida saab 70 liitri veega ja palju muudki.

Tänase saate külaline on ettevõtja ja laulukirjutaja Liis Lass, kes figureeris kümmekond aastat tagasi väga aktiivselt Eesti seltskonnamaastikul. Viimased kaheksa aastat on ta elanud aga Singapuris, millest tänases saates meile ka räägib. Liis andis hiljuti välja raamatu „Minu Singapur“, alapealkirjaga „Praktiline paradiis“ – ning Liisi hinnangul on just „praktiline paradiis“ suurepärane viis Singapuri iseloomustada. Kui ühelt poolt asub see imeliselt kaunis ja soojas kohas, siis teisalt toimib ühiskond laitmatult. Teist sellist paika Aasias ei leia. „Olin heas mõttes šokis, et selline riik nagu Singapur eksisteerib,“ nendib Liis. Välismaalasena on elu Singapuris raske… õigemini täpsustab Liis, et elu on lill, aga lihtsalt pole lihtne. Peaasjalikult on see keeruline, sest kulutused on meeletud kõrged. Kui kohalikud saavad elamispinda ja toitu soetada soodustusega, siis välismaalastele see ei kehti. Liis tunnistab, et nemad saaksid oma sealse kodu eest kusagil Lõuna-Prantsusmaal villa. Nagu mainitud, siis o

Tänase saate külalisteks on Pille ja Marko Lukin, kes suundusid aasta algul Tenerifele ning plaanisid seal olla mitu kuud. Siis vallutas aga koroonaviirus maailma ning nende plaanid pöörati pea peale. Laias laastus võib Pille, Marko ning nende pisipoja aja Tenerifel jagada kaheks: seiklused enne koroonaaega ning katsumused pärast seda. Nad tunnistavad, et eeldasid, et kõrbes on koroonaajal mõnus olla, sest läheduses inimesi ei ole. Pere seadis end sisse, tegi matkabussi ette toa, valmistas miniköögi… kõik oli mugav ja lausa idülliline! Aga siis tulid politseinikud neid hoiatama – matkabussist välja minna ei tohi või saab kopsaka trahvi! Pille ja Marko otsisid seejärel sisehooviga maja, kuid tegemist oli samuti keerulise ülesandega. Nimelt oli keelatud turistidele elukohta rentida. Mis edasi sai ja kuidas viimaks kodumaale jõuti, kuula juba saatest! Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Pille-Rite Rei läks Brasiiliasse vahetusüliõpilaseks, kuid tänu õnnele ning oma andele hakkas ta seal peagi inimeste ees laulma. Kuna Pille-Ritel polnud palju raha, käis ta tänaval laulmas. Noor naine õhkab, et oli imeline Ipanemas olles ning seal elades laulda maailmakuulsat lugu „A Girl From Ipanema“. Kui esialgu esines ta tänaval, siis peagi juba suuremate rahvahulkade ees, muuhulgas astus ta üles isegi Grammy võitnud Roberto Menescaliga. Lisaks mindi kohalike muusikutega väikesele tuurile mööda Brasiiliat. Kui koroonat ei oleks vahele tulnud, oleks Pille-Rite praegugi Rio de Janeiros. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline on ooperilaulja Triin Lellep, kes ilmutas hiljuti raamatu „Minu Pariis“. Triin lubas juba kaheksanda klassi tüdrukuna Pariisis olles, et sinna linna ta ühel päeval kolib. Kui esialgu läks Triin sinna ajutiselt modellitööd tegema, siis lõpuks elas ta seal lausa seitse aastat. Triin töötas Pariisis nii ooperiagendina, muusikaõpetajana kui ka laulis siin-seal. Ta jutustab saates üsna palju Pariisi ja Prantsusmaa muusikamaastikust ning nendib: Pariisis on meeletult keeruline läbi lüüa, sest kõik talendid koonduvad just sinna. Sama keeruline on Prantsusmaa pealinnas end sisse seada. Näiteks on paras katsumus leida kodu, mis ei maksaks liiga palju või poleks ulmeliselt pisike. Samamoodi tuleb jõuda pariislasteni – viimastel (nagu me ilmselt teame) on aga omamoodi iseloom ja vaated elule. Samas on kõik seda väärt. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Evelin Kivimaa naasis alles möödunud kuul Keenia reisilt. Alustuseks räägib ta loomulikult sellest, kuidas õnnestus praegusel ajal Keeniasse minna – igal pool maailmas on ju korralikud piirangud. Sealjuures Keenias on need piirangud isegi ekstrasuured. Kui kevadel selgus, et riigis on üheksa koroonapositiivset, teatas president rangetest meetmetest, mis kestavad praeguse ajani. Kahjuks on inimesed nendest üsna väsinud ning püüavad üha rohkem viilida. Evelin käis Keenias MTÜ Mondo kaudu, mis teeb sealmail arengukoostööd. Niisiis kohtus saatekülaline väga erinevate elusaatustega inimestega, kelle lood tegid ühelt poolt kurvaks, kuid teisalt avaldasid muljet. Samuti jutustab Evelin temasugust abikaasat soovinud taksojuhist, Eesti majast ühes väikeses külakeses, 15aastaste koolitüdrukute rasestumisest, imelisest loodusest ja loomadest ning palju muud.

Tänase saate külaline Elisabeth Viinalass räägib Liibanonist ning nendib, et seal elamine paneb üsna tihti peast kinni hoidma ja mõtlema: kuidas on võimalik, et kogu aeg juhtub midagi? Mõned teemad, mis tulevad saates jutuks: - Kui jõukatel liibanonlastel polnud koroonaajal enam raha maksta oma kolmandatest riikidest tulnud koduabilistele, viidi viimased tolle koduriigi saatkonna ette ja jäeti maha. Nii magasid mõned koduabilised Etioopia (või mõne teise riigi) saatkonna ees seni, kuni neid aidati. - WhatsAppi maksustamissoov põhjustas meeleavaldused. - Elisabeth elab selles Beiruti piirkonnas, kus augustikuus toimus suur plahvatus. Selle kandi inimestele on jagatud toiduabi ning ka Elisabeth on seda saanud. - Elisabethi elukaaslasel muutus inflatsiooni tõttu palk nii madalaks, et tundus mõttetu üldse tööl käia. Nii tuli ta töölt ära ja hakkas kala püüdma. - Kuna pereemad on tihti kodused, siis pojad ei ole oma elu peale minnes harjunud lillegi liigutama. Mida sellisel puhul teha? Vestlust juhib Liina

Tänase saate külaline Merle Liivand on meedias silma paistnud millegi väga omapärasega – nimelt on ta riietunud Merineitsiks ning püstitanud sedaviisi ujudes maailmarekordi. Kõigel sellel on aga Merle sõnul sügavam tähendus – tema eesmärk on õpetada inimesi ookeani armastama ja võidelda reostuse vastu. Merle on elanud juba aastaid Ameerika Ühendriikides Floridas ning tõdeb, et sealmail on kohutavalt suured keskkonnaprobleemid. Kõike ostetakse plastikus ning lõpuks jõuab see vette – muide koroonaajastul on probleem veelgi suurenenud. Merle tõdeb, et USA-l oleks Eestilt selles valdkonnas väga palju õppida. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Boriss Gubaidulin räägib lennufirmade lojaalsusprogrammidest ning kuidas tänu sellele uskumatult soodsalt reisida. Boriss sai kõnealuste programmide boonustest aimdust mõned aastad tagasi ning on alates toonasest nendest aktiivselt osa võtnud. Ta leiab, et praegu kasutavad taolisi võimalusi pigem vähesed. Samas julgustab saatekülaline alati agaralt programmiga liituma, kui seda võimalust näiteks lennukis pakutakse. Ühes grupis võivad olla ka hotellid ja autorendid, nii et soodustuste saamise ampluaa on lai. Kuidas süsteemid töötavad ja millele tuleks tähelepanu pöörata, kuula juba saatest.

Tänase saate külalised Liisi ja Marvin Laanemäe armastavad matkaautoga reisimist – viimastel aastatel on rohkelt vuratud ringi nii välismaal kui Eestis. Näiteks veedavad nad matkaautos keskmiselt 40 ööd aastas. Liisi ja Marvin tunnistavad, et esimesel kasutusel ei tekitanud matkaauto erilisi emotsioone. Tagantjärgi arvavad nad, et tegemist oli teadmatusega ning nad ei osanud seda õigesti kasutada. Liisi ja Marvin vestavad, mis teeb ühe matkaauto heaks reisivahendiks, millised mugavused sõidukis sees on, kuidas nende lapsed matkaautot jumaldavad ning loomulikult kõige vingematest looduslikest kohtadest, kus tänu matkaautole on saanud öö veeta. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Ene McLaughlin elab USAs Colorado osariigis, kus ta töötab suusapatrullina. Suusapatrulliks saamine oli üks Ene unistustest. Paraku ei saanud ta seda tööd liiga pikalt teha, sest koroonapandeemia tõttu sulges suusakuurort oma uksed päevapealt. Mida siis edasi teha? Ene ja tema ameeriklasest abikaasa otsustasid suve veeta hoopis päikselises Florida osariigis. Muide, tõeline lumefänn Ene nägi suve enne seda viimati viis aastat tagasi. Kuna Ene abikaasa murdis suusatades jalaluu, räägime üsna pikalt ka Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemist. Tegemist oli tööõnnetusega, seega ei ole nad ise õnneks pidanud ravikulusid hüvitama… sest nüüdseks on kulunud üle 100 000 euro. Saatekülaline osutab, et kuigi sealne tervishoiusüsteem on äärmiselt kvaliteetne, tuleb alati juurde maksma. Isegi kui sul on hea kindlustus. Ene tunnistab, et on abikaasaga arutanud Eestisse kolimist – kuigi USAs on tohutult võimalusi, on see väga ebastabiilne. Väikeses Eestis on elu tunduvalt lihtsam.

Tänase saate külaline Kristi Rosenberg läks Tšiilisse algselt kuueks kuuks, kuid nüüd on sellest sujuvalt saanud seitse aastat. Ilm oli lihtsalt nii mõnus, et ei raatsinud kodumaale naasta – ja siis tuli välja mõelda, millega kaugel maal elatist teenida. Praeguseks juhib Kristi väga eduka logistikaettevõtte Tšiili haru. Ta jutustab saates, kuidas kõik käib tutvuste kaudu (ja millisel kohalike jaoks veidral viisil nemad tutvusi sobitama hakkasid), mil moel on ta selles maailmas endale teed rajanud, kuidas sobib eestlase töökultuur latiinode omaga ning miks on temal vaja kurja häält teha.   Tšiilit iseloomustab klassiühiskond. Nii toobki Kristi näite, et uude seltskonda sattudes küsitakse sult alati kolme asja: mis koolis käisid, kus sa elad ja mis su perekonnanimi on?

Tänase saate külaline Johanna-Kadri Kuusk jutustab meeleolukast reisist Itaalias asuvasse Dolomiitide mäestikku. Johanna-Kadri toonitab, et parim on mägesid avastada autoga. Samas hoiatab ta mitme autorentimisel levinud petuskeemi eest. Näiteks neil olid autoga seonduvad kulud reisi suurimad – asi päädis isegi sellega, et hommikul ärgates sõidukit parkimiskohal ei olnud ning selle tagasisaamiseks oli vaja raha välja käia. Juttu tuleb ka Dolomiitide austria-saksalikust kultuurist, kõrgest hinnast (majutuse eest on vaja rohkem maksta kui Milanos ja Veneetsias) ning millised kohti võiks külastada (sealjuures lugu imeilusa muinasjutujärve juurde jõudmisest).

Tänase saate külaline Bianka Randell on elanud Hispaanias juba 11 aastat ning tegutseb sealmail näitleja ja modellina. Bianka on lõpetanud Hispaanias lavakunstikooli. Kui Eestis on lavakasse sisse saamine ülimalt keeruline, siis Bianka sõnul on Hispaanias see märksa kergem. Kindlasti võis sisseastumiskatsetel olla boonuseks Bianka eriline välimus. Ta nendib muigega, et nii pikka ja blondi tüdrukut naljalt Lõuna-Hispaanias ei leia. Kui Eestis on näitlejatöö pigem prestiižne, siis Hispaanias kipub vastupidi olema. Naljatatakse ikka, et näitlejad on vaesed ja neil peab teine töö ka olema. Saates räägib Bianka näitlejatöö võludest-valudest; tükkidest, kus ta on osalenud; kandideerimisest; soovist filmimaailmas läbi lüüa ja loomulikult ka modellindusest. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Siiri Liiva matkas tänavu suvel 30 päeva jooksul muljetavaldavad 864 kilomeetrit. Siiri alustas oma matkateed Kalvi mõisa juurest Lääne-Virumaal ning jõudis välja Munalaiu sadamasse Pärnumaal. Oma matkamarsruudi koostas ta Google Mapsi kasutades – vahendi usaldusväärsuse kommenteerimine pani Siiri aga muigama. Ta nendib, et Google Maps eksis väga palju ning juhatas mööda teid, mis polnud tegelikult läbitavad. Matka jooksul ööbis Siiri ka mõned ööd oma kodus Tallinnas. Päevad Tallinnas olid aga kõige demotiveerivamad, sest kodus ärgates oli keeruline edasi liikuda. Siirit innustas tol hetkel aga midagi üllatavat – teiste inimeste arvamus. Nimelt jagas ta aktiivselt Facebookis uudiseid oma matkateest. Siiri räägib veel, millised piirkonnad kõige põnevamad tundusid (ja ka igavaimad), kuidas ta pea tühjaks kõndis ning miks on matkamine hea puhkus. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline on positiivse ja rahumeelse vanemluse mentor Tanel Jäppinen, kes astus koos abikaasa Maretiga möödunud aasta lõpus julge sammu. Nimelt müüsid nad ära oma 112-ruutmeetrilise Tartu kodu ja kolisid 12-ruutmeetrisse matkaautosse. Tanel tõdeb, et kuigi nende varasem elu oli üsna idülliline, teati, et pikemas perspektiivis seda ei taheta. Ka laste jaoks on Taneli arvates taoline elustiil sobiv – saavad nad ju vanematega palju koos olla. Pealegi kujuneb põnnidel matkaautos ringi sõites lai maailmavaade. Aasta algul sõideti matkaautos Hispaaniasse, kust kuri koroonaviirus nad siiski mõne aja pärast kodumaale tagasi ajas. Et matkaautos oleks ekstreemne elada ja reisida, lükkab Tanel ümber. Ta leiab, et ekstreemne oleks siis, kui sajaks pidevalt vihma – aga Hispaanias paistis ju päike ja kõik olid enamuse ajast õues. Loomulikult räägib Tanel ka kulutustest – selgub, et nüüd kulub raha poole vähem kui varasemas eluperioodis!

Tänase saate külaline Silja Paavle nimetab oma üheks lemmikriigiks Lätit. Silja tõdeb, et Läti on ühelt poolt ülisarnane Eestile (näiteks loodus), kuid tegelikult on seal nii palju erinevat (näiteks ehedus ja arhailisus). Sel suvel on kindlasti rohkem rahvast Lätit avastanud ning Silja avaldab lootust, et see jääb eestlaste jaoks jätkuvalt armastatud sihtpaigaks. Olles käinud Lätis lugematul arvul kordi, annab Silja nõu, milliseid põnevaid paiku külastada. Näiteks Cēsist soovitab ta kõigile – nii romantikutele, lastega peredele kui ka üksikreisijatele. Samuti mõtiskleb Silja, miks võrreldakse Riiat Pariisiga – ning jagab nippe, mida Lätimaa pealinnas ette võtta. Kuigi Lätil meresaari ei ole, laiutab keset Daugava jõge nende suurim saar Dole, kus asub kena vabaõhumuuseum, mõis ja park. Silja hinnangul on see vahva paik väljasõiduks. Põneva sihtkohana pakub saatekülaline ka Irbenet, mis on Läti oma Viivikonna (kummituslinn). Irbene on varemetes küla, mis oli vene ajal salastatud ning polnud isegi kaardile m

Tänase saate külaline Mario Matvei armastab reisida kämperis – väiksemas kaubikus, kuhu on ta voodi sisse ehitanud. See on magamiseks sobiv, kuid suuremaid mugavusi (näiteks tualett ja pesemisvõimalus) ei ole. Mario leiab, et asju koguda võib küll tahta, kuid tegelikult neid vaja ei ole. Niisiis armastab tema minimalistlikku elustiili – näiteks sõidab vahepeal kodu juurest metsa jõe äärde ning veedab öö seal. Mario kiidab sellise elustiili ühe plussina spontaansust, aga ka odavust. Nimelt saab ta ööbida imeliste vaadetega kohtades, kuid ei maksa selle eest sentigi. Muide, Mario on kämperiga isegi ööbinud Tallinna ja Helsingi kesklinnas. Kui siiani on jäänud Mario kämperiga pigem Baltikumi piiresse (ja põgusalt kiiganud Poolat), siis tulevikuunistused on suured – ta tahaks niiviisi Euroopale tiiru peale teha!